1980.–90. aastatest on traditsiooniline eesti köök tähtsust kaotamas. Tänapäeval areneb rahvusvahelise köögi, rohelise mõtteviisi ja uuesti populaarseks muutunud kultuurilise eestluse mõjul ka uus Eesti köök, kus tavapäraseid kodumaiseid toiduaineid (mitmesugused marjad ja seened, kilu, sea-, veise- ja lambaliha, rukis, kama jms) kasutatakse uudsel viisil - näiteks on populaarsed marjakrõpsud, riiklikel vastuvõttudel on esindatud rahvusköögi motiivid jne.

Ajalooliselt on eesti köögile omased olnud mitmesugused teraviljatoidud - puder, kört, leem. Lisaks rukkileib - erinevates variatsioonides. Küpsetati ka karaskit ja uuemal ajal nisujahust sepikut.

Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga.

Toitvuse poolest olid hinnatud põldoa- ja hernesupp.

Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks.

Liha pole talurahvale olnud kunagi põhiroog, pigem eksklusiivne pidude puhul ja rohkem parunite pärusmaa.

Eesti köögi pärl on ikka kala! Soolatult jõudis lauale silk, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant Tallinna ümbrusest.